Järjest enam veendun, et lapsepõlvest võtame me endaga ellu kaasa suure seljakotitäie kogemusi, hirme, tundmusi jms. Loomulikult ka mälestusi.

No, eks oma psühholoogiaõpingutel puutusin selliste teooriatega kokku ka, kuid elu jooksul enda peal kogetu on paljuski seda ka tõestanud. 🙂 Paljud lapsepõlve kogemused hakkavad mõjutama meid täiskasvanuks saamisel kui ka sinna jõudmisel. Ikka enam ja enam lahkan ma oma hirme, valikuid ja suhtumist, mis on kohe kindlasti alguse saanud lapsepõlvest.
Savitoas olen kokku puutunud paljude inimestega ning paraku on üsna suur hulk ka neid inimesi- nii lapsi kui ka suuri, kes pelgavad üldse midagi voolida kuna juba eos arvavad, et neil ei ole annet, nad ei oska jne. Lähemalt uurides saab selgeks, et lapsepõlves on kas koolis õpetaja või kodus lapsevanemad neid mingis asjas maha teinud ning see teadmine on nendega terve elu kaasas käinud. Veel praegugi räägivad koolilapsed mulle lugusid õpetajatest, kes rebivad nende kunstitöid klassi ees puruks, öeldes, et need on valesti tehtud. Päris jube ju- mis sajandil me elame? 🙂
Olen siiski püüdnud selliseid müüte inimese enda kohta kuidagi muuta ning küll on hea tunne, kui jälle üks naerusuu lahkub pärast tundi ja on nii õnnelik, et sai teada, et ta ei olegi lootusetu tegija ning, et ka temas on peidus annet, mis võiks paista välja täpselt sellisena nagu see on. Mulle meeldib see, et oleme nii erinevad ja igaüks nii eriline.
Soovin oma tundides püüelda ikka rõõmu ning vaba kulgemise poole ning avastada ilusaid hingi enda ümber. 🙂

Päikest teile

Triin Tomingas
Kadrioru savituba