Enamik inimesi tuleb savituppa esimest korda väikese kahtlusega. “Kas ma ikka oskan midagi teha?”, “Mis siis, kui mul ei tule midagi välja?” Esimesed kümme minutit on tavaliselt veidi ettevaatlikud – vaadatakse teisi, katsutakse savi, küsitakse, mida üldse võiks teha.
Siis juhtub midagi huvitavat. Jutud jäävad vaiksemaks ja käed hakkavad tööle. Keegi teeb kruusi, keegi kaussi, keegi lihtsalt veeretab savi ja vaatab, mis kuju tekib. Sageli tekib ruumi selline mõnus keskendumise tunne, kus keegi ei tunne vajadust ennast tõestada.
Sünnipäev savitoas on teistsugune kui tavaliselt. Ei ole mänge ega programme, vaid ühine tegemine. Inimesed räägivad rohkem päriselt, mitte lihtsalt niisama. Naerdakse, kui mõni vorm viltu vajub, ja ollakse üllatunud, kui midagi tuleb ootamatult hästi välja.
Kõige toredam hetk on sageli hoopis hiljem – siis, kui tööd on põletatud ja kätte saadud. Siis on igal osalejal päriselt midagi, mis meenutab seda päeva. Mitte ainult pilt telefonis, vaid päris ese, mille on ise teinud.
Ja see tunne, et “ma tegin selle oma kätega”, jääb tavaliselt kauemaks meelde kui ükskõik milline tort.
Kui tunned, et sünnipäev keraamikatöötoas võiks sobida ka sinu seltskonnale, võid julgelt kirjutada ja küsida täpsemat infot.
